Reede, 16. juuli 2010

Ärge teie nii tehke .....

Oh kuumus tapab ..... täna esimene normaalne päev kus vähegi õhku on!
Räägin siis teile ka mis siin vahepeal juhtunud on - algas siis kõik sellest, et talvel sai mindud kogu perega Salomoni suusamaratonile. Kuna tegu on kolmiküritusega oli järgmiseks rattasõit. Mees siis küsis kas ikka lähme, mina olin pigem see passiivne pool. Sai siis sõrm antud ja stardimaksud makstud.
Sõit toimus pühapäeval 11. juulil ja täpselt päev enne seda oli mind kutsutud juubelile .... mõtlesin siis, et noh mis see on lähen käin korra läbi ja ruttu koju.
Tegelikkuses aga nägi asi välja nii ......
Läksin sünnipäevale kella seitsmeks õhtul, kingituseks oli oma valmistatud ehted mis sünnipäevalapsele väga meeldisid. Paarpäeva hiljem me küll natuke tuunisime neid ümber, sest kee oli natuke liiga pikk (ümber tuunimisest pilt hiljem, siin siis esialgsed).


Noh õhtu alustuseks pakuti šampust ja laual natuke näkitsemist. Hilisem valik osutus minul veini kasuks, ennegi veini joodud. Aga seekord kas oli tegu kuuma ilmaga või ärajoodud šampusega, igatahes hakkas see vein mulle päris sarve ja nii ma kella 2 öösel koju jõudsin.
Hommikul ärkasin mehe röögatuse peale: "Mis te nalja teete me jääme hiljaks!" Mõistmatuses vaatasin -  kella 6.30 hommikul - siis meest kes rahumeeli edasi magas ja keerasin samuti teise külje. läks üks pool tundi mööda kui kostus sama hüüatus ????? ma siis küsisin, et mis kell see sõit siis hakkab? Vastus tuli, et kõik arvutid olla eile tema nina eest kinni pandud ja tema ei saanud vaadata. Ma siis tõusin  - pea lõhkus kohutavalt - panin arvuti tööle ja konstanteerisin fakti, et lastesõit hakkab kell 11 , põhisõit kell 12 ja harrastajatel 12.15.
Loomulikult keerasin veel paariks tunniks vintsuli.

Pildi autor Marge Laasberg


Ja siis tuli see hetk kui tuli minna starti, kas tuli see pohmakast või olin ma juba kergelt päikesest haige aga selline tunne oli juba stardis, et annan otsad. Ja nii see kihutamine siis algas....

Pilt pärineb kellegi erakogust

Lohutus, et metsa vahel on jahedam ei vastanud tõele. Metsa vahel olid puujuurikad teepeal risti ja kohutavalt suured parmud. Teepeal jõudsin järgi kaasvõistlejale kes oli ka pea kuumarabandust saamas ja nii me siis üksteist ergutades finissi poole suundusime ...24 km selja taga, sellise kuumusega - see ei ole naljaasi ( siia peab veel lisama kerge pohmakaga). Igatahes veendusin mina, et ainult hullud lähevad sellise kuumaga keskpäeval rattaga sõima.
Kas oli see nüüd kuumusest, rattasõidust või pohmakast igatahes sain väljakannatamatu peavalu mis möödus alles siis kui õhtul Võsul ujumas käisime. Enamus aega ujusin veeall ja jahutasin oma pead .....

Aga nüüdseks olen ma jälle täitsa elus ja vahepeal mõned korrad maasikal veel käidud. Maasikale minekuks tuleb küll kell 4 hommikul üles tõusta sest metsas enam peale poolt 9 olla ei kannata - kuumus tapab. Väikest viisi statistikat olen ka teinud - kui eelmine aasta sai korjatud 60 liitrit metsmaasikaid siis tänavu täitus mul alles 15 liitri joon ja kui aus olla pole ma kindel kas ma rohkem tahangi selle kuumaga korjata.

2 kommentaari:

Helen ütles ...

Kuum on jah. Ja tore, et tervis sul sellele rattasõidule ikka vastu pidas.

Drex ütles ...

:D ja seda ei kirjeldanudki, kuidas tuppa said?