Teisipäev, 31. august 2010

Lendamise 2 katse.


Kuna eelmine kord jäi ilma pärast lendamatta siis kutsus isa meid uuesti ühel väga ilusal ja tuulevaiksel päeval. Kutsusin küll kogu peret lendama aga poiss lubas julgust koguda ja mees väitis, et palju tööd vaja teha .....
Noh igatahes mina olin otsustanud ikka lendama minna saagu mis saab. Ja nüüd olen siirsalt õnnelik et läksin. Muidugi kartsin ka mina, kes ei kardaks. Ja siis läks lahti, mootor töötas urinaga ja .... start - korraks panin ikka silmad kinni ja kui lahti tegin olimegi õhus.


Polnud selles õhku tõusmises küll miskit hullu, ausalt öeldes kartsin hullemat. Ja kui palju seal üleval on vaadata, võtsin fotoka ka kaasa ja jagan pilte teiega aga ise näha on hoopis teine tera.










Põllumustrid
Lapilised maastikud.









Tapa linn.
Meie majadera.







Minu mehe tulevane töökoht.

Tapa kool ja uus staadion.






Pitsiline põlluäär.
Sõbranna maja Neerutis.











Kadrina ringtee
Ema-isa maja Kadrinas










Maandumisega ei olnud ka probleeme, vast natuke raputas kui rattad maad puutusid aga muidu polnud hullu. Siis läks lendama tüdruk ka temale tehti sama lennuring mis mulle ja siin siis pilt sellest kui nad saabuvad ja maanduma asuvad.



Nii ilus loojuv päike oli, et ei saanud kohe mitte jätta pildistamatta. Päikest ka teile kõigile.

Reede, 27. august 2010

Kukeseened.

Kukeseen on väike - arg,
peidab ennast sambla all.
Kui ta kasvab suureks,
tulen tema juurde.
Olen siin juba üpris mitu raksu seenel käinud, viimane kord korjasin 3 tunni lausa terve ämbri seeni. No jah rõõmustamiseks oli natuke vara, sest teine 3 tundi läks nende puhastamiseks. Aga see eest on talvel hea sousti teha.

Õhtul helistas minu isa ja kutsus deltaplaaniga lendama, korjasin oma julguse raasud kokku ja läksin. Rakvere poole liikudes sadas vihma ja pildile jäi ka vikerkaar. Kohale jõudes selgus, et ega see ilm ikka kõige parem ei ole ja nii me siis ootasime ilma paranemist.


Tüdruk on mul juba vanaisaga (minu isaga) lendamas käinud ja oli ta üpris aktsioonis uuesti minema. Siiski läks isa ikka üksi proovisõitu tegema ja kuna ilm tahtis ikka oma jonni ajada ei tulnud lendamisest sellel päeval miskit välja.


Pühapäev, 22. august 2010

Kalevipoja rulluisu maraton



Tänavune suvi on kujunenud meie perele üpris sportlikuks, noh mitte et ta enne ei olnud aga minule just.
Esimese sõidu tegi meil Heli. Sõitis 3,6 km ajaga 0:12:19.2 ja jäi oma vanuseklassis T11 seitsmendaks.



 Siin ta meil siis lõpetab, ja ka turvamees järgi - tegelikult tegi issi koos tütrega soojenussõitu. Järgmise na tuli mehe start - läks 43,7 km sõitma ja kohe viie minuti pärast oli minu ja Lauri start. Meie läksime sõima 21,9 km sõima. Alguses sõitma hakates ehmatas asfaldi kate ikka täiega ära. Mõtlesinn, et sõidu lõpuks pole mul enam ühtegi hammast suus, siis aga avastasin et teeäär ei logista nii hirmsasti.  Tartu maratoni teekatte oli selle kõrval lausa peegelsile.




Sõit oli mu jaoks üsna raske, pool sellest maast oli vastu tuul, nii nagu poiss ütles:" Ilma rullideta oleks ka kiiremini edasi saanud!". Eks see vähe liialdatud oli aga tunne oli vahepeal küll selline. Ja väsimuski on mu näkku kirjutatud.


Lõpetasime loomulikult kõik. Kalle ajaga 1:40:41.6 ja oma vanuseklassiss 40 kohaga.
Lauri tegi mulle otseloomulikult jälle pähe lõpetades ajaga 1:10:27.1 ja oma vanuseklassis 6 kohaga.


Minu aeg siis 1:11:11.0 ja oma vanuseklassis 39 koht.  Kui ma muud ei saavutanud siis vähemalt ilusa aja sõitsin välja ;)





Kolmapäev, 18. august 2010

Sünnipäevakingitus



















Olen ammu imetlenud Drexi tehtud kõrvarõngaid, eriti neid kus on pael vahel. Käisin siis Drexsil külas ja lisaks suurele shoppamisele tegime väikese õpitoa minule :) Shopates sai ostetud palju paela ja termatiini, lisaks nahatükikesi ja veel palju muud staffi - ja kõik väga vajalik.
Nii see siis juhtuski, et lausa järgmisel päeval oli vaja välja võluda väike kingitus. Kiirtöö ta ju sai aga kõige
tähtsam oli ikka see et sünnipäevalapsele meeldis.

 Paar päeva varem nikerdasime tüttrega teha fimoroose ja lepatriinusi. Nüüd siis tegime geelküünlaid ja panime neid sinna sisse kaunistuseks.






















Esmaspäev, 9. august 2010

Tartu Rulluisumaraton


Sellest on ikka jupp aega tagasi kui me tulime Tartu jalgrattarallilt ja mees hakkas norima, et noh kas järgmiseks rulluisumaraton ..... Viis isegi rajaäärdeja sõitsime seekord autoga raja läbi, autoga sõites tundus jube rada olevat - eriti üks mägi ....
Aga noh mis siis ikka, hakkasime siis kogu perega treenima ja pea iga õhtu sai käidud kuskil rullitamas. Vahepeal selgus tõsiasi, et tüdrukule on rulluisud vahepeal väikseks jäänud - no eks ta ole ikka kasvanud ka. Proovis siis poisi rulluiske jalga ja toho tonti - tal oleks nagu tiivad külge kasvanud, mul andis ikka järgi sõita. Vahepeal tekkis juba tunne, et saadan hoopis tüdruku enda asemel sõitma .....
Poiss sellisest rulluiskude ärandamisest eriti huvitatud ei olnud, tuli ju temal sõita siis rullsuuska. Tegime siis vahetust ja tema sõitis minu rulluiskudega ja mina proovisin elus esimest korda klassika rullsuuski!!!! Õudus ma ütlen! Esimese hooga tundus, et nendega pole võimalik üldse sõita - kas kisuvad kokku või lahku ja kõige tipuks ei ole afaldis suusarada .... Aga mida aeg edasi seda kindlamalt ma end rullsuuskadel tundsin kuigi jah kui ükskord suusasaapad ära võtsin siis jalad värisesid ikka korralikult all. Ka tüdruk proovis uisurullsuuska ja peab ütlema, et üllatavalt hästi sai hakkama. Võrreldes minu kakkerdamisega tegi tema ikka 10 km ringi.
Ühel õhtul otsustas mees, et vahetab oma rattad mis kunagi olid 100mm läbimõõduga ja nüüdseks kulunud nagu poiss ütleb 91mm -seks  minu ratastega ära. Mul muide 90mm rattad.  Kui enne lendas mees muudkui viuh sinnapoole ja jälle viuh tännapoole siis nüüd sain sõita mehega paaris, minu 5 km aeg paranes lausa 5 minuti võrra. Mees arvas sellepeale, et ammu oleks pidanud rattad ära vahetama, et need päris head trenni rattad - nendega pidavat ikka vaeva ka nägema .....
Sellega see veel kõik ei lõppenud, reedel otsustas poiss oma varbaluu ära lõhkud ja mul tekkis juba tunne, et äkki tulebki tüdruk sõitma panna. Natuke oli hirm ka, et kas ta ikka sõidaks selle distantsi läbi? Aga kuna varvast kipsi ei pandud ja arst käskis varba lihtsalt teise varbaga kokku teipida, siis lubas poiss proovida äkki ta ikka saab sõita.
Öö vastu 8. augustit visklesin voodis und ei tulnud, närv oli sees - kas ja kuidas saan hakkama sellises massis? Hommikul lausa keeras sees ....

Foto Kaimo Puniste

Heli sõitis MINI maratoni 3,4 km seal aega ei võeta ja kõik osalejad saavad medali , diplomi, jäätise ja limonaadi. Mees oli kella vaadanud ja ütles et kuskil 9min oli sõitnud.

Foto Kaimo Puniste

Järgmiseks tuli minu ja Lauri lühike 15 km distants, sees keeras ikka kõik aga kui stardipauk sai antud oli ainult siht silmade ees - tulla tervelt tagasi ilma kukkumatta. Ja nii ka läks. Siinkohal pean mainima, et temperatuur oli  üle 30 kraadi ja meeletu palavus oli aga küll oli hää tunne finissis.

Foto Kaimo Puniste

Lauritegi küll mulle pähe lõpetades ajaga  0:45:34.7 ja olles M17 klassis 15 kohal. Mina lõpetasin ajaga 0:48:57.5 olles naistest 127 ja oma vanuseklassis N35 20 kohal.
Nüüd siis oli kord mehe käes, tema läks sõitma pikka distantsi 36km ja kui ta saabus finississe siis oli tal selline nägu, et sõidaks veel - tõeline duracelli jänku - lõpetas siis ajaga 1:22:45.0 ja oma klassis M40 oli 21.
 Vot selline üritus siis oli meil, igatahes on mul jälle üks medal lisaks!