teisipäev, 29. märts 2011

Nutujoru - ehk südamelt ära.

No nii, siin ma siis nüüd olen. Kolm pikka kuud on möödas minu viimasest postitusest - aga elus olen - jätkuvalt.
Ühesõnaga alustagem algusest:
See, et mu vasak jalg tegi juba pikemalt haiget teadsin ma isegi aga siiski tahtsin ma minna Tartu Maratoni lühikesele 31 km distantsile. Siiski sai võetud käik ette arstile - ortopeedile - ja mis selgus oli see , et minu põlve menisk on katki. Pandi kirja ka operatsiooni aeg .... millalgi 25 aprill. Üritasin ikka vapralt edasi suusatamas käia aga iga kord sai asi aina selgemaks, et see maraton minul jääb ära. Kuna valu ka muutus lausa närivaks ja siin ümberkaudsed hirmutasid - Mine jah Rakvere opile siis jääd päris jalutuks - sai võetud tee Artrosportkliinikusse. Dr Meitern - väga meeldiv arst, soovitan kõigile -  opereeris 15 veebruar minu meniski vigastust. Kuu aega ei tohtinud trenni teha. Ah eks järgmine aasta üritan uuesti maratonile minna .... see sinise paelaga medal on ainuke mis mul puudu ;)

Eks käsitöö inimesed teavad, et kui ise palansist väljas ei tule seda õiget tegemise isu kah peale. Ükspäev helistas sõbranna ja kutsus külla, mul siis tekkis tahtmine talle miskit meisterdada ja muidugi siis on sind kõigil korraga vaja. Küll lastel miskit vaja, siis jälle mehel seoses oma töö asjadega miskit arvutist vaja - no ja tee siis midagi. Noh valmis ma ikka ühe märkmiku raamatuköites tegin aga ise rahule ma kõige paremini ei jäänud (kahjuks pole pilti ka).
No ja nii need päevad siin mööduvad, mehed käivad lõunal söömas , siis tulevad lapsed koolist, varsti vaja õhtusöök teha ja siis ei viitsi õieti midagi teha. Vahel on selline tunne nagu siis kui mul poiss haigestus diabeeti, et terve päeva teed ainult süia.
Ja siis see kevad - tuleb ja ei tule ka ... näe praegugi sajab lund jälle .... vahel ongi selline tunne, et hoopis kevadväsimus käes.....

Aga vahel on hea kui keegi tuleb külla ja nakatab sind jälle tahtmisega midagi teha. See oli selline just õige moment kui Drex mulle külla tuli ja tõi kaasa pisikese käsitöö pisiku ja nakatas mind jälle. Nii, et varsti jälle kohtume sellel leheveerul ja vähe rõõmsamalt, EKS!