esmaspäev, 22. oktoober 2018

Õmblemine on mõnus ....

Võtsin üle pikaaja õmblusmasina kapist välja (muidugi nii umbes 1,5 kuud tagasi). Minu pisitüttreke - kes tegelikult ei olegi nii pisike - valmistus minema aastaks Kanaaridele vabatahtlikuks. Mõtlesin siis, et teen mõned riided linasest ka kaasa. Linane selline hea materjal et laseb õhku läbi ja on üldse mõnus seljas.
Esimese pluusiga panin ikka täiega puusse - tüttreke andis ühe pluusi millelt sai lõige võetud - aga kui ikka ei ole kaua õmmelnud siis unustad põhitõed, et trikotaaz venib aga linane mitte. Üldiselt öeldakse, et sitast saia ei saa aga ehk sepiku küll - siis minu sepik sai endale halli pihaosa ja sissevõtted passe vahele. Ja loomulikult ka hallid lühikesed püksid.

Sama lõikejärgi sai tehtud ka neli trikotaaszizt pluusi, need tulid 
vähemasti ideaalsed välja. Ja sinised lühikesed püksid samuti.

Triibulisest linasest ja heledamast said õmmeldud veel üks pluus ja pikad linased püksid. Tüdruk väga pikki pükse ei tahtnud aga ma suutsin ta ära moosida sellega, et lühemaks annab alati teha.
Isiklikult mulle endale väga meeldisid.


Ja siis proovis teha tuunikat. Umbes nii nagu vanasti hansariideid, ilma lõiketa. Noh nuputamist ikka oli - nii suurele rinnale on ikka vaja mõelda enne kui lõikad. Tehtud ta sai ja minuarust päris hää tuli vällä.


Ja siis sai tüdrukule sünnipäevaks salaja õmmeldud üks linane kott. Mõte õmmelda talle oma kott tuli sellest et talle meeldib väga minu linane kott ja kui sai siis ikka ajas vahel minu kapist ära.
Miks salaja? Aga sellepärast, et lendas ta ära mull 11 september aga sünnipäev oli 25 september. Kingituse pakkisin ära ja sokkutasin kohvrisse, peal kiri millal avada tohib.
Kott siis triibulise ja halli linasega, põhja all on lukk millest saab kotti mahukamaks teha. Sees lukuga tasku, esiküljel lahtine tasku. Pealt lukuga ja klapp magnetiga.


 Selline õmblemise jutt siis tuli, kallid sulle tütreke sinna kaugele maale.

Kommentaare ei ole: